Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi noored poliitikutele: me ei taha teie naljakaid videoid, rääkige asjast

Arutleva Kooli programmis osaleva Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õpilaste Alexandra Joan Kerri ja Juhan Pae arvates on tänavustel valimistel noorte valimisaktiivsus tõenäoliselt Eesti ajaloo kõrgeim, sest mitte kunagi varem pole ükski erakond panustanud nii palju sotsiaalmeediasse, et püüda just noorte hääli. Samas ei oota noored poliitikutelt mitte naljakaid videoid, vaid ausust.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised on alanud. Iga nelja aasta tagant saavad kõik täisealised kodanikud valida kohaliku volikogu liikmeid ning tänavu on kolmas kord, kui kohaliku omavalitsuse valimistel saavad hääletada ka 16+ vanuses noored. Sel aastal on valimiskampaaniate strateegiad märgatavalt muutunud – pea iga teine poliitik on sotsiaalmeedias, püüdes noorte tähelepanu postituste ja videote kaudu. Kuid kuidas panna noor päriselt hääletama – ja kuidas tema hääl võita? Kurb tõsiasi on see, et paljud noored jätavad kasutamata võimaluse valida. Sageli nad ei mõista veel, kuidas poliitika nende elu mõjutab, ega soovi süveneda erinevatesse lubadustesse ja valimisprogrammidesse. Lihtsalt öeldes, paljudel noortel on valimistest täiesti ükskõik.

Euroopas on 16+ vanuses noorte valimisõigus haruldane nähtus – Eesti on üks vaid kolmest riigist, kus nii noored saavad valimistel osaleda. See on privileeg, mida tasub hinnata ja ära kasutada. Tänavustel valimistel on noorte valimisaktiivsus tõenäoliselt Eesti ajaloo kõrgeim. Selge mõju on siin just sotsiaalmeedial – varem pole ükski erakond panustanud nii palju Instagrammi, TikTokki ega Facebooki. Just sotsiaalmeedia kaudu ulatuvad erakondade ja poliitikute kampaaniad kaugemale kui kunagi varem, eriti noorte valijateni. Noored, kes astuvad esimest korda valimiskasti juurde, on erakondadele eriti väärtuslik sihtrühm: neil pole välja kujunenud tugevaid eelarvamusi ja neil pole mälestusi kümne aasta tagustest skandaalidest. Sageli jääb inimene truuks erakonnale, kelle poolt ta esimest korda hääletas, ning just seetõttu püüavad erakonnad noori kõnetada varakult.

Meie kui noored ootame poliitikutelt eelkõige ausust ja läbipaistvust. Kohtla-Järve Gümnaasiumi õpilane Mihhail Semiyanov kirjutab oma arvamusloos, et naljakate videote asemel oodatakse poliitikutelt hoopis ausust ja poliitikud ei tohiks kasutada noori pelgalt kampaaniatööriistana. Noortele on oluline, et poliitikute lubadused oleksid realistlikud ja teostatavad. Näiteks kui Tartus räägitakse suurhalli ehitamisest, võib idee tunduda noortele põnev, kuid samal ajal teadvustatakse, et sellise projekti elluviimine pole praegustes oludes tõenäoline. Realistlikkus ja ausus loovad usaldust rohkem kui ükski loosung.​​ Kohaliku omavalitsuse valimistel rõhutatakse sageli, et valida tuleks inimest, mitte erakonda – seda enam peaks valija suutma suhestuda poliitikuga, kellele ta oma hääle annab.

Valimiskampaaniate näitel on selgelt näha, kuidas erakonnad püüavad viimase hingetõmbeni võita noorte toetust. Kui valmistusime oma koolis toimunud linnapeakandidaatide debati modereerimiseks, koostasime küsitluse kogu kooliperele, et teada saada, millised teemad õpilasi huvitavad. Esile kerkisid peamiselt kolm teemat: esiteks, kas ühistransport peaks olema tasuta ja kas Tartusse on vaja ööliine, teiseks kas rattateid peaks rajama magistraalidele või kõrval­tänavatele ning kas neid on üldse vaja ja kolmandaks gümnaasiumikohtade probleem. Uurisime, kas Tartu peaks eelistama oma linna lapsi ning kas tuleks lisada veel 300 uut gümnaasiumikohta. Need küsimused on küll tartlaste näited, aga sarnaseid probleeme leidub üle Eesti.

Neidsamu teemasid kajastatakse kampaaniates, sest poliitikud on kursis noortele südamelähedaste probleemidega ja on ehitanud oma kampaaniad nende teemade ümber. Noored, kes ei ole poliitikaga kursis, ei pruugi märgata liialdusi või tühje lubadusi. Näiteks erakonna Eesti 200 efektne video 300 toolist Tartu Raekoja platsil ja lubadus garanteerida 300 õpilasele gümnaasiumikoht võib esmalt tunduda veenev, kuid on oluline vaadata lubadust kriitiliselt ning endalt küsida: kuidas ja mille arvelt seda täide viiakse?

Poliitikud kalduvad sageli kõrvale küsimustest, mis võivad tuua esile nende erakonna puudused. Näiteks kerkis meie koolis toimunud poliitikute debatis esile teema seoses uue Siuru/Süku hoone rajamisega ajal, mil mitmed Tartu põhikoolid on endiselt renoveerimata. Uue kultuurikeskuse rajamist pooldavad poliitikud rõhutasid üksnes projekti kultuurilist ja majanduslikku kasu, jättes tähelepanuta haridusasutuste kehva seisukorra ning avaliku raha jaotuse ebaproportsionaalsuse. Selline valikuline rõhuasetus on iseloomulik poliitilisele retoorikale, mille eesmärk on suunata avalikkuse tähelepanu positiivsetele narratiividele, varjates samas ebamugavaid tõsiasju.

Sarnaseid demagoogilisi võtteid võib täheldada üle-eestilises debatis niinimetatud autojuhtide kiusamise ümber. Mitmed erakonnad on avalikult lubanud selle “kiusamise” lõpetada, kujutades end seega justkui autojuhtide õiguste kaitsjatena. Tegelikkuses on aga liikumis- ja parkimistingimustes eelistatud just autojuhid, mitte jalakäijad ega ühistranspordi kasutajad. Nagu Anna Teele Orav ja Joanna Laast oma artiklis «Ärge uskuge valesid – Tallinnas ei kiusata autojuhte» veenvalt välja toovad, põhineb väide autojuhtide süsteemsest ahistamisest poliitilisel retoorikal, mitte tegelikkusel. Selline näiline probleemide tekitamine on tüüpiline demagoogiline võte, millega püütakse juhtida avalikkuse tähelepanu emotsionaalsetele, kuid sisutühjadele vastandustele, selle asemel, et pidada sisulist arutelu linnaruumi tasakaalustatud ja jätkusuutliku arengu teemal.

Aruteludes on noorte veenmiseks oluline, et poliitikud säilitaksid oma professionaalsuse, rääkides konkreetselt ja arusaadavalt, ilma oma erakonna keskset sõnumit moonutamata. Lausete keerukus ja kantseliidi kasutamine takistab sõnumi jõudmist kuulajateni ning vähendab selle veenmisjõudu. Noorte jaoks on oluline ise tuvastada poliitikute argumentide nõrgad kohad ning analüüsida neid kriitiliselt.

Noorte häälte võitmine on midagi enamat kui sotsiaalmeediapostitused ja efektne kampaania. Noored ootavad poliitikutelt siirust, läbipaistvust ja tegusid, mis päriselt arvestavad nende huvide ja vajadustega. Kui poliitikud suudavad rääkida noortega sama keelt ja pakkuda realistlikke, läbimõeldud lahendusi, on lootust, et noored mitte ainult ei hääleta, vaid teevad seda teadlikult. Lõppude lõpuks määravad just noored selle, milline saab olema riigi tulevik.

Artikkel on avaldatud Postimehes: https://www.postimees.ee/8344319/noored-poliitikutele-me-ei-taha-teie-naljakaid-videoid-raakige-asjast