Õpetaja Lisabet Roosi teekond Arutleva Kooliga: “Julgus, enesekindlus, avatus – need on nüüd esiplaanil!”

Argumenteerimine ja arutlemine on alati olnud osa tema õpetamispraktikast, kuid enne programmiga liitumist ei olnud ta seda teadlikult ega eesmärgistatud moel rakendanud. “Arutlemine on olnud oluline osa ka minu varasemast õpetamisest. Õpetasin õpilastele, kuidas oma seisukohti põhjendada, ja arutlesin tihti ka sügavatel teemadel, kasutades lastega filosofeerimist. Palusin neil seoseid luua ja teha järeldusi loetu põhjal. Seetõttu oli Arutleva Kooli praktika üle võtmine minu jaoks loomulik,” meenutab Lisabet. Siiski, nagu ta ise tunnistab, ei olnud ta varem sellise arutlemise eesmärgistatud kasutamist nii teadlikult rakendanud kui nüüd Arutleva kooli raames.

Programm on andnud Lisabetile uusi õpetamisvõtteid, mis on muutnud tema lähenemist väitlusele. “Olen eelnevalt katsetanud debati formaati, kuid ilma täiendavate teadmiste ja kogemusteta. Olen nüüd teadlikumalt ja julgemalt lähenenud väitlusele,” räägib ta. Väitlemine on saanud kindla koha mitte ainult kirjanduse, vaid ka eesti keele tundides. Klassiruumi igapäevasesse tegevusse on lisandunud kõnede pidamine, improkõned ja huvigrupi analüüs. “Need meetodid on nüüd struktuursemad ja suudan neid õpilastele enesekindlamalt edastada,” selgitab ta.

Esimesed sammud väitluse maailmas ei olnud alati lihtsad. “Esimesed katsetused tekitasid õpilastes hirmu. Paljud ei soovinud esineda või rääkisid ebakindlalt,” meenutab Lisabet. Küll aga muutus õpilaste suhtumine pärast esimest lihtsustatud väitlust. “Kohe pärast esimest väitlust tekkis õpilastes suur huvi ja soov minna edasi formaadiväitlusega,” lisab ta. See kogemus õpetas, kui palju julgust on õpilastel vaja, et oma mõtteid teiste ette tuua. 

Arutleva kooli metoodikad on positiivselt mõjutanud õpilaste suhtlemisvõimekust. “Õpilased on muutunud julgemaks ja avaldavad oma arvamust selgemini kui varem. Seda mitte ainult oma eakaaslaste, vaid ka õpetajatega,” räägib Lisabet. Õpilased on hakanud julgemalt oma soove väljendama ja neid põhjendama. Üks eredamaid hetki Lisabeti jaoks oli, kui üks tüdruk, kellel oli esinemisnärv, kirjutas põhjaliku ja argumenteeritud kirja, miks ta ei soovi klassi ees esineda. “Tema argumentatsioon oli struktureeritud täpselt nii, nagu õpitud: väide, seletus, tõestus ja järeldus. Olin meeldivalt üllatunud, et ta suutis õpitut enda kasuks rakendada,” toob ta välja. Metoodikate rakendamine ei ole alati lihtne olnud. “Õpetajana tulebki tegevust muuta ja kohandada, et see õpilasteni jõuaks. Õpetajal tuleb anda endale ja õpilastele vabadust, mitte olla kinni kindlas plaanis või tegevuskavas,” toob ta välja. Samuti soovitab ta alustavatel õpetajatel alustada väikeste sammudega. “Muudatusi tehes peaks alati midagi samaks jääma. Alustada võiks väikestest sammudest,” soovitab ta.

Õpilaste reaktsioon väitlusele on olnud entusiastlikum, kui Lisabet algselt ootas. “Esimesele väitlusele lähenesid nad ettevaatlikult ja suure hirmuga, kuid pärast esimest katsetatust muutusid nad nõudlikumaks. Nad soovisid, et järgmistes väitlustes oleks kindlasti rohkem vahemärkusi, sest neil oli nii palju, mida öelda,” meenutab ta. 

Arutleva kooli programm on mõjutanud ka Lisabeti õpetamisstiili ja laiemalt ka tema töö igapäevast praktikat. “Olen leidnud rohkem võimalusi, kuidas õpitavat praktilisemaks ja elulisemaks muuta. Olen saanud luua tunde, kus õpilane teeb rohkem ja õpetaja vähem. Samuti on väga meeldiv jälgida õpilaste arengut ajas,” ütleb ta. Lisaks tunneb ta, et tema enda mõtteavaldused on muutunud selgemaks ja struktureeritumaks. 

Kõige suurem “ahhaa!” hetk, mida Lisabet on õpilastega arutledes kogenud, on olnud suurenenud usaldus õpilaste võimekuse vastu. “Nad saavadki hakkama! On suurenenud usk õpilaste võimekusse, mis toob esile uhkustunde pärast edukat väitlust. Julgus, enesekindlus ja avatus – need on kolm märksõna, mis on saanud suurema tähenduse ja esiplaanile tõusnud,” lisab Lisabet.