Markus Laanoja: Eesti PISA testid annavad põhjust ka muretsemiseks
Väga vähesed õpilased oskavad eristada fakti arvamusest, olukord on läinud hullemaks.
Eelmise aasta lõpus ilmunud PISA testi tulemused andsid eestlastele kahtlemata põhjust rõõmustada: taas kerkis Eesti maailma tippriikide hulka ja arvud kinnitasid meie haridussüsteemi kõrget taset[1].
Arvudesse lähemalt süvenedes ilmneb aga ka muret tekitavaid muutusi. Näiteks on Eesti õpilaste argumenteerimis- ja kriitilise mõtlemise oskus viimastel aastatel üha vähenenud: kui 2018. aastal suutis PISA testi tulemuste põhjal fakti arvamusest eristada iga seitsmes Eesti koolinoor[2], siis 2022. aastal kõigest iga kümnes.
Samuti on viimase nelja aasta eesti keele riigieksami tulemused püsivalt halvenenud. Kusjuures hindajate tagasiside põhjal on suuri puudusi just tekstide sisus ja argumenteerituses: kirjandites ei jõuta üldistusteni, arutluse asemel domineerib kirjeldus, näited ei toeta analüüsi[3].
Ühiskonnas toimuvad muutused panevad haridussüsteemi mitmel viisil proovile. Aineteadmiste edastamine on kahtlemata oluline, kuid arvestada tuleb ka tõsiasjaga, et info on tänapäeva noore jaoks enneolematult kättesaadav.
Kiire veebiotsing annab ligipääsu tervele hulgale allikatele, mistõttu on vastused kõikvõimalikele küsimustele ainult mõne nupuvajutuse kaugusel. Samal ajal on üha keerulisem teha kindlaks, kas teksti autor on õpilane ise või hoopis tekstirobot. Tehnoloogia areng võimaldab inimesel oma elu lihtsustada ja jätta osa kohustusi hoopis arvuti kanda. Selline muutus pole ilmtingimata kahjulik, kuid sunnib ühiskonda (ümber) mõtestama, millised peaksid olema koolisüsteem ja selle eesmärgid.
Kool olgu põnev
Esmalt peab 21. sajandi kool olema põnev. Noor peaks talle antud ülesandeid lahendades tundma, et iseseisval tegutsemisel on tõepoolest väärtus, mistõttu tasub otsetee asemel valida rohkem aega ja pingutust nõudev tegevus. Mida selgem on vastus õpetaja esitatud küsimusele, seda keerulisem on mõista, miks on vaja fakti peast teada, mitte ei piisa selle õigel ajal Google’ist üles otsimisest.
Üks võimalikke lahendusi on sealjuures arutelu ja väitluse ainetundidesse kaasamine, et teadmisi koos luua, mitte kivinenud kujul õpilasele esitada. Tehnoloogilised lahendused on sel juhul ka õppetööga hõlpsasti lõimitavad, andes õpilastele kätte informatsiooni, mille põhjal teistega vestlusesse astuda.
„Tõe ja õiguse“ kokkuvõtte suudab ChatGPT ehk õpilasest pareminigi kirjutada, ent jääb hätta keerukamate küsimuste lahti harutamisel. Kuidas suhestub Andrese käitumisviis tänapäeva ühiskonnaga? Kas teost tuleks mõista hoiatuse või ideaalina? Miks peame romaani(sarja) eesti kirjanduse tüvitekstiks?
Tõelise õppimise tähtsaks eelduseks on just huvi õpitava vastu. See jällegi tuleneb muu hulgas isiklikest seostest kindla teemaga, uute teadmiste ja/või oskuste rakenduslikkusest ning kaasatusest õppimise vältel[4]. Andes õpilasele rohkem võimalusi õppetegevuses kaasa lüüa, saab kool panustada põnevama haridustee kujundamisse.
Et tulevikus särada
Teiseks peab nüüdisaegne kool valmistama noori ette tulevikuks. Kõik märgid näitavad, et tehnoloogia areng ei peatu veel niipea – pigem tasub oodata just vastupidist. Infoküllases ühiskonnas ei peaks hariduse põhirõhk enam ammu lasuma pelgalt faktiteadmiste edastamisel, vaid sellel, kuidas noor teabega edasi tegutseb.
Tehisintellekt on lõpuks robot, mis suudab meie jaoks lihtsasti seeditavalt esile tuua selle, mida teised varem mõelnud on. Inimesel on võime säärasest plagiaadist samm edasi astuda, luues olemasoleva informatsiooni põhjal uusi seoseid, langetades ratsionaalseid otsuseid ja otsides vastuseid veel lahendamata küsimustele.
Just siin on määrava tähtsusega oskus argumenteerida ja kriitiliselt mõelda, millele praegune haridussüsteem eelmainitud arvude põhjal veel piisavalt tähelepanu ei pööra. Et noort tulevikuks ette valmistada, tuleb kooliharidust rikastada argumenteerimiskesksete õppemeetoditega, mis võimaldavad noorel neid oskusi pidevalt arendada ja töös hoida.
Valmistume demokraatiaks
Kolmandaks peab haridussüsteem toetama ühiskondlikke põhiväärtuseid. Demokraatlik ühiskond on sama tugev kui tema kõige nõrgem lüli. Arutelusid toetav kool annab noorele terve hulga väärtuslikke kogemusi, mis toetavad edasist osalust ühiskondlikes protsessides: isikliku seisukoha kujundamine ja põhjendamine, teise poole mõtetega tutvumine ja nende ära kuulamine ning enda esialgsete arvamuste ümber hindamine peaks olema tavaline igapäevaelu osa.
Polariseerumine võrsub sageli mõistmatusest või tundest, et minu mõtteid ei kuulata ära – vestluspõhine kool õpetab noortele, kuidas teisi kuulata ning üksteise rõõmust ja kurbusest aru saada, samuti kuidas pidada diskussiooni, kus vastane haiget ei saaks.
Samuti ohustab info kättesaadavus ühiskonna turvalisust: iga kolmas eurooplane puutub tihti või väga tihti kokku valeinfoga[5], mistõttu on üha keerulisem teha häid ja põhjendatud otsuseid. Seetõttu on tähtis, et haridussüsteem pööraks pidevalt tähelepanu noore oskusele teda ümbritsevat inforuumi analüüsida ja hinnata.
Vastus küsimusele „Kuidas õpilase argumenteerimisoskust arendada?“ ei peagi olema ülemäära keeruline – nagu iga teisegi oskusega tuleb eeskätt anda noorele võimalus kogu õppeprotsessi vältel harjutada seda, kuidas enda mõtteid põhjendada ja teiste seisukohti analüüsida.