Kes teeb õpilase meediapädevaks?

Markus Laanoja, Arutleva Kooli programmijuht

Üha kiiremini muutuv meediaruum on teinud meediapädevusest olulise mõiste, mida koolihariduse kontekstis lahti mõtestada ning õpingutega siduda. 

Kahtlemata on selleks põhjust: keskmine Eesti laps veedab koolipäeval internetis 2–3 tundi, samal ajal on 86% Eesti noortest kindel, et on sotsiaalmeedias kokku puutunud valeinfoga, ning 2022. aasta PISA testi tulemuste põhjal suudab vaid iga kümnes noor eristada fakti arvamusest. 

Välja toodud suundumused ja murekohad on pälvinud ka haridusvaldkonna kujundajate tähelepanu, näiteks on riikliku õppekava üks läbiv teema teabekeskkond ja meediakasutus. Eraldi rõhutatakse teemat aga just emakeeleõppes – gümnaasiumiastmes on kohustuslik kursus „Meedia ja mõjutamine“, mille põhieesmärk on arendada õpilase oskust kriitiliselt hinnata teda ümbritsevat inforuumi. 

Kuigi on igati tervitatav, et meediapädevusele emakeeletundides eraldi tähelepanu pööratakse, tuleb õpilaste pädevusi arendada märksa laiapõhjalisemalt. 

Meediamaastik on järjest kirevamaks muutunud juba aastaid, kuid sellel kümnendil on pilt läinud eriti kirjuks: üle maailma on uudistesaidid ja -rakendused peamiseks infoallikaks vaid viiendikule inimestest. Tekkinud pole üksnes uusi platvorme, vaid nendega koos on kujunenud välja ka uued tekstiliigid ning populaarsust kogunud kindlad info edastamise viisid, näiteks on hüppeliselt tõusnud videosisu osatähtsus. 

Viimase aja arengusuundadest hoolimata tasub meediaruumist rääkides meeles pidada selle mitmekesisust: kõne alla tulevad ju kõik teemad, mis inimese elus tähtsust võiksid omada. Seetõttu tuleb infot analüüsida mitte ainult otseselt emakeeletundide ainesisuga seoses, vaid ka näiteks tervisliku eluviisi või kliimamuutuste teemadel, mis haakuvad paremini hoopis liikumisõpetuse, bioloogia või keemiaga. Sarnaselt on Merilin Aruvee ja Helin Puksand osutanud, et kirjaoskuse eest peavad vastutama kõik aineõpetajad, kuivõrd tõelise pädevuse loomine nõuab mitmekülgseid oskusi ja teadmisi ning tekib mitmete õppeainete koosmõjul. Tänapäevases inforuumis, kus igasugune teave on vaid mõne nupuvajutuse kaugusel, on see sedastus äärmiselt oluline.

Kuidas meediapädevust tõhusalt kogu õpitee jooksul arendada? 

Esiteks on tähtis, et kõigil õpetajatel oleks sõnavara ja teadmised, mille abil kriitilise mõtlemise ja info hindamise oskuseid edendada. Kui õpetaja ise ei tunne end meediahariduses kindlalt, siis on vähetõenäoline, et need teemad ainetundides piisavat tähelepanu saavad. Seepärast peaks kool ja õpetajaskond panustama, et viia meediapädevus täiendkoolituste kaudu rohkemate õpetajate teadmiste pagasisse. 

Teiseks peab õpilase kokkupuude teabekeskkonda puudutavate teemadega olema tõepoolest läbiv, nagu sätestab ka riiklik õppekava. Iga oskus areneb alles siis, kui seda korduvalt harjutada. Kui õpilaselt oodatakse iga päev eri ainetundides ning ka laiemalt koolikeskkonnas oskust oma mõtteid põhjendada ning teiste seisukohti kriitiliselt analüüsida, on tal tulevikus märksa lihtsam neid oskusi ka meedias leviva info puhul kasutada. Sama eesmärgi nimel algatasid Eesti Väitlusselts ja President Kaljulaidi fond tänavu haridusprogrammi „Arutlev kool“. Programmi raames loodud materjale saab näha veebilehelt arutlevkool.ee ja Eesti Väitlusseltsi õppematerjalide lehelt.

Artikkel ilmus 22. oktoobril 2024 Õpetajate Lehe erilehes.