Kersti Kaljulaid: kuidas jõuda (põhjamaiselt) arutleva ühiskonnani?

Kool on sobilik kogukond, kus noortel on tore erinevate ainetundide käigus, ainealaseid oskusi õppides samaaegselt rakendada ka arutelu-, väitlus- ja eelkõige kriitilise mõtlemise oskusi. Lihtne on neid oskusi harjutada mistahes õpiülesandeid lahendades, kui õpetajad on harjunud läbi arutelu õpetatavat kinnistama, kirjutab Kersti Kaljulaid.

Mõni aeg tagasi jäi mulle kõrva, kuidas Soome president Alex Stubb vastas küsimusele Palestiina tunnustamisest. Nimelt ütles president, et kui temani selline ettepanek peaks jõudma, siis ta seda toetab. Soome poliitika toimimisega kursis olevale inimesele ütleb see, et vähemalt pool aastat on erinevad poliitilised jõud ja riigiametnikud vaikselt omavahel suhelnud, kuulanud maad ja jõudnud arusaamisele. Nimelt – kui mitmed teised Euroopa riigid, sealhulgas teised Põhjala riigid peaksid Palestiinat tunnustama, ei ole Soomel, kes on alati usaldanud rahvusvahelist õigust, toetanud koos EL teiste liikmetega kahe riigi lahendust ja nõudnud muuhulgas inimõiguste ja sõjaõiguse austamist mistahes konfliktis, eriti teist teed.

Samamoodi toimiti Soome NATOsse toomisel. Keegi ei jooksnud lipuga ees ega nõudnud kohest otsust. Kõik suhtlesid, katsusid kaaluda argumente, veenda kõhklejaid. Kui riigijuhid sõnumitega välja tulid, oli konsensus juba sündinud. 

Olen seda soomlaste arutlemiskultuuri aastakümneid imetlenud, saanud mõnikord osaledagi ja arvan, et just see ongi ühiskonna eestvedajate suurim ametialane oskus – kannatlik kuulamine ja konsensuse ehitamine. Tegelikult mistahes eestvedajate peamine relv.

Selle oskuse omandamise aluseks on teadmine, et mistahes kogukonna või ühiskonna ees seisva probleemi lahendusi on alati palju, kusjuures igal teel ja rajal on omad eelised ja puudused.

Kust peab inimene sellised teadised saama? Arvatavasti saab ta neid õppida vanematelt, koolis, kusagil vabatahtlikuna koostööd tehes jne. Mida aga teha siis, kui vanemad inimesed ühiskonnas ei ole kunagi õppinud usaldama enda ja teiste teadmisi ning informeeritud arvamust? Kui selle asemel on harjumus leppida, et ülemuse või tugevama sõna maksab rohkem? Kui arutelude valdav toon ei olegi ühiskonnas suunatud konsensuse ehitamisele, vaid parimal juhul enamuse saavutamisele? 

Siis tuleb noortel õppida negatiivsest eeskujust. Seegi on täitsa hea meetod, aga ainult juhul, kui noortel ei ole mitte ainult arvamus, et vanemad inimesed korralikult arutleda ei mõista. Lisaks peab neil olema võimalus kusagil õppida seda, kuidas paremini läbi rääkida, kuidas päriselt inimesi kuulata ja kuidas seda võimaikult head ühist suunda ja liikumiskiirust määrata. 

Eelmisel aastal alustas 10 kooli Arutleva Kooli programmis. Tänavu tervitame selles programmis 20 uut kooli. Arutleva Kooli programm on Eesti Väitlusseltsi ja President Kaljulaid Fondi ühisprojekt, mis aitab vajalike tööriistadega nii õpetajaid kui õpilasi selleks, et põhjamaine arutelukultuur Eestis kiiremini juurduks. 

Oleme koos oma mõttekaaslastega nüüd juba 30 koolis täitsa kindlad, et meie noored tegelikult tahavad ehitada rahulikult üheskoos mõtlevat ühiskonda. Loomulikult ei ole eesmärgiks erinevate arvauste tasalülitamine, vaid kõiki kaasa võttes eesmärkide poole liikumine.

Meie kõigi arust on kool selline sobilik kogukond, kus noortel on tore erinevate ainetundide käigus, ainealaseid oskusi õppides samaaegselt rakendada ka arutelu-,  väitlus-  ja eelkõige kriitilise mõtlemise oskusi. Lihtne on neid oskusi harjutada mistahes õpiülesandeid lahendades, kui õpetajad on harjunud läbi arutelu õpetatavat kinnistama. Arutleva kooli õpetajad on harjunud märkama ning õpilastele puremiseks pakkuma probleeme, mille kallal koos kinnistada teadmist – lahendusi on alati mitu ja parim neist on selline, mis teeb rõõmsaks kõik osalejad. Ei, kõik osalejad ei ole võrdsed, kõik ei panusta kindlasti iga ülesande lahendamisse ühtemoodi, aga kõik saavad vastavalt oma huvidele ja senistele tedmistele alati osaleda lahenduse otsimises. 

Kui me korraks mõtleme, mis meile koolis, ülikoolis või tööl hästi selgeks on saanud, siis on need valdavalt asjad, mis ei ole seotud korraks lugemise või tegemisega. Pigem ikka sellised, mille kallal tuli omavahel arutada, kaaluda erinevaid argumente ja valida parim lahenduskäik tulemuse saavutamiseks. Nende hästi selgeks saanud ülesannete hulgas on neid, mille lahenduse üle oleme pikalt ja koos teistega uhked, aga on ka ebaõnnestumisi. Selline on elu. Tagasi vaadates saame kindlasti aru ka sellest, kus võib-olla jätsime kellegi arvamuse, kellegi tähelepanu juhtimise märkamata. Võime näha, et selline otsus põhjustaski vea või vastupidi, otsus probleemi lihtsustada viis hea lahenduseni.

Kõlab nagu mõttetu jahumine ja ajaraisk? Lugege siis veelkord selle artikli alguses toodud kahte näidet Soome ühiskonnast. Arutlev Kooi püüab sinnapoole, et ka meie Eestis oskaksime kuulata, konsensust ehitada ja õpiksime noores eas kogemuste varal, et argumenteerimisoskus on see, mis hoiab ühiskonna koos.

Artikkel ilmus tarkusepäeval ERRi portaalis.

Mõni aeg tagasi jäi mulle kõrva, kuidas Soome president Alex Stubb vastas
küsimusele Palestiina tunnustamisest. Nimelt ütles president, et kui temani
selline ettepanek peaks jõudma, siis ta seda toetab. Soome poliitika toimimisega
kursis olevale inimesele ütleb see, et vähemalt pool aastat on erinevad
poliitilised jõud ja riigiametnikud vaikselt omavahel suhelnud, kuulanud maad ja
jõudnud arusaamisele. Nimelt – kui mitmed teised Euroopa riigid, sealhulgas
teised Põhjala riigid peaksid Palestiinat tunnustama, ei ole Soomel, kes on alati
usaldanud rahvusvahelist õigust, toetanud koos EL teiste liikmetega kahe riigi
lahendust ja nõudnud muuhulgas inimõiguste ja sõjaõiguse austamist mistahes
konfliktis, eriti teist teed.
Samamoodi toimiti Soome NATOsse toomisel. Keegi ei jooksnud lipuga ees ega
nõudnud kohest otsust. Kõik suhtlesid, katsusid kaaluda argumente, veenda
kõhklejaid. Kui riigijuhid sõnumitega välja tulid, oli konsensus juba sündinud.
Olen seda soomlaste arutlemiskultuuri aastakümneid imetlenud, saanud
mõnikord osaledagi ja arvan, et just see ongi ühiskonna eestvedajate suurim
ametialane oskus – kannatlik kuulamine ja konsensuse ehitamine. Tegelikult
mistahes eestvedajate peamine relv.
Selle oskuse omandamise aluseks on teadmine, et mistahes kogukonna või
ühiskonna ees seisva probleemi lahendusi on alati palju, kusjuures igal teel ja
rajal on omad eelised ja puudused.
Kust peab inimene sellised teadised saama? Arvatavasti saab ta neid õppida
vanematelt, koolis, kusagil vabatahtlikuna koostööd tehes jne. Mida aga teha
siis, kui vanemad inimesed ühiskonnas ei ole kunagi õppinud usaldama enda ja
teiste teadmisi ning informeeritud arvamust? Kui selle asemel on harjumus
leppida, et ülemuse või tugevama sõna maksab rohkem? Kui arutelude valdav
toon ei olegi ühiskonnas suunatud konsensuse ehitamisele, vaid parimal juhul
enamuse saavutamisele?
Siis tuleb noortel õppida negatiivsest eeskujust. Seegi on täitsa hea meetod, aga
ainult juhul, kui noortel ei ole mitte ainult arvamus, et vanemad inimesed
korralikult arutleda ei mõista. Lisaks peab neil olema võimalus kusagil õppida
seda, kuidas paremini läbi rääkida, kuidas päriselt inimesi kuulata ja kuidas
seda võimaikult head ühist suunda ja liikumiskiirust määrata.
Eelmisel aastal alustas 10 kooli Arutleva Kooli programmis. Tänavu tervitame
selles programmis 20 uut kooli. Arutleva Kooli programm on Eesti Väitlusseltsi
ja President Kaljulaid Fondi ühisprojekt, mis aitab vajalike tööriistadega nii
õpetajaid kui õpilasi selleks, et põhjamaine arutelukultuur Eestis kiiremini
juurduks.
Oleme koos oma mõttekaaslastega nüüd juba 30 koolis täitsa kindlad, et meie
noored tegelikult tahavad ehitada rahulikult üheskoos mõtlevat ühiskonda.
Loomulikult ei ole eesmärgiks erinevate arvauste tasalülitamine, vaid kõiki
kaasa võttes eesmärkide poole liikumine.
Meie kõigi arust on kool selline sobilik kogukond, kus noortel on tore erinevate
ainetundide käigus, ainealaseid oskusi õppides samaaegselt rakendada ka
arutelu-, väitlus- ja eelkõige kriitilise mõtlemise oskusi. Lihtne on neid oskusi
harjutada mistahes õpiülesandeid lahendades, kui õpetajad on harjunud läbi
arutelu õpetatavat kinnistama. Arutleva kooli õpetajad on harjunud märkama

ning õpilastele puremiseks pakkuma probleeme, mille kallal koos kinnistada
teadmist – lahendusi on alati mitu ja parim neist on selline, mis teeb rõõmsaks
kõik osalejad. Ei, kõik osalejad ei ole võrdsed, kõik ei panusta kindlasti iga
ülesande lahendamisse ühtemoodi, aga kõik saavad vastavalt oma huvidele ja
senistele tedmistele alati osaleda lahenduse otsimises.

Kui me korraks mõtleme, mis meile koolis, ülikoolis või tööl hästi selgeks on
saanud, siis on need valdavalt asjad, mis ei ole seotud korraks lugemise või
tegemisega. Pigem ikka sellised, mille kallal tuli omavahel arutada, kaaluda
erinevaid argumente ja valida parim lahenduskäik tulemuse saavutamiseks.
Nende hästi selgeks saanud ülesannete hulgas on neid, mille lahenduse üle
oleme pikalt ja koos teistega uhked, aga on ka ebaõnnestumisi. Selline on elu.
Tagasi vaadates saame kindlasti aru ka sellest, kus võib-olla jätsime kellegi
arvamuse, kellegi tähelepanu juhtimise märkamata. Võime näha, et selline otsus
põhjustaski vea või vastupidi, otsus probleemi lihtsustada viis hea lahenduseni.
Kõlab nagu mõttetu jahumine ja ajaraisk? Lugege siis veelkord selle artikli
alguses toodud kahte näidet Soome ühiskonnast. Arutlev Kooi püüab sinnapoole,
et ka meie Eestis oskaksime kuulata, konsensust ehitada ja õpiksime noores eas
kogemuste varal, et argumenteerimisoskus on see, mis hoiab ühiskonna koos.