KERSTI KALJULAID ⟩ Sõnadega tuli jube ettevaatlik olla… Nüüd mõistkem, mis meile täna ohtlik on

• Nõukogude riik tagarääkimist ei sallinud.
• Sõnad «vaps», «nats» või «kodanlane» ei kõlanud kunagi üksteise kohta.
• Sõnavabadust kaitseb paremini see, kui osata öelda nii, et sõprus sünnib, alles jääb või kasvab.

10. detsember on inimõiguste, sealhulgas ka sõnavabaduse päev. Igasuguste asjadega, mis meil olemas on, on lihtne niimoodi ära harjuda, et teisiti ette ei kujuta. Aga mina kujutan, kirjutab president Kersti Kaljulaid.

Lasteaialapsena pani mu ema tähele, et võtan suurte inimeste räägitut endasse nagu pisike, aga suure imamisvõimega käsnake. Mistõttu tehti mulle praktiline koolitus vastuvaidlemist mitte võimaldaval viisil – riigiasjadest väljaspool kodu ei räägita!

Riigiasjad olid Eesti riigi asjad. Või ka Vene riigi asjad, aga siis hoopis teises võtmes. Meie kodus räägiti neil teemadel palju ja vabalt, argi- ja pühapäeviti. Eriti sünnipäeviti. Nüüdsel ajal tundub naljakas, et riigiasjad, mida ei tohtinud kodust väljaspool jagada, käsitlesid muu hulgas teemasid onu Ärni lehmade piimaannist. See nimelt olla Pätsu ajal suurem olnud kui 1970ndate sovhoosilehmadel. No võib-olla mõnes eeskujulikumas kolhoosis, kus mingid Venemaa eestlased eesotsas polnud, oli ka peaaegu sama suur.

Sellise jutu eest lasteaias või koolis võinuks tõesti pahandus tulla. Või siis, kui läinuks naabripoisilt uurima, kas tema perekonnanimi võiks viidata eestiaegsete vapside ühele ninamehele. Jube ettevaatlik pidi olema, sest see nõukogude riik oli üsna pire – tagarääkimist ei sallinud.

Natuke suuremana sain aru sellestki arutelust, mida vanatädid-onud pidasid meediavabaduse teemal. Osad väitsid, et Pätsu ajal ikka tsensuur nii suur ei olnud. Teised jälle, et oli ikka küll. Aga teate mis? Me arutlesime, väitlesime, vaidlesime – aga keegi ei sildistanud ega läinud tigedaks. No kui keegi oleks kellelegi kommunist öelnud, siis mine tea, aga neid meil polnud. Mitte ühtegi. Oleks olnud, võib-olla polekski neid arutelusid peetud.

Sõnu vaps või nats või kodanlane ja isegi boheemlane kuulsin vahel vanaema käest, tema omaette porinast, aga mitte kunagi isegi sünnipäeva lõppfaasis sugulastelt üksteise kohta. Silte ei pandud. Arutelu oli lõbus ja vabastav. Meil ei lauldud, arutatigi. Aastast aastasse, sünnipäevalt sünnipäevale. Hea toidu ja väikse pitsi viina kõrvale.

Ma nii väga tahaks, et me oskaks ka praegu oma sõnavabadusest lugu pidada. Et ta meil on. Et teda tuleb alati kasutada koos vastutusega. Et vastutus ja vabadus saavad kokku arvamusplatsil, kus ei väidelda isegi mitte kurja sõna, saati siis solvangu või rusikaga.

Kõik ei ole kurjad pahatahtlikud tsensorid

Eesti on väga vaba riik, kus on väga vaba meedia. Ja väga mittehierarhiline kultuur. See kõik on ülitore. Kõik võivad kõigile öelda. Hästi ja halvasti. Aga sõnavabadust kaitseb paremini see, kui osata öelda nii, et sõprus sünnib, alles jääb või kasvab. Seda õpivad Arutleva Kooli lapsed ja Demokraatia Akadeemia lapsed President Kaljulaidi Fondi, Eesti Väitlusseltsi, Soraineni advokaadibüroo, Euroopa Komisjoni ja teiste toetatud projektides.

Miks me seda teeme? Sest vaba sõna piirajad ei pea alati tulema piiri tagant. Nad võivad olla meie endi seas. Ja mõned neist ei ole kurjad pahatahtlikud tsensorid. Nad võivad olla lihtsalt inimesed, kes on oma seisukohtade õigsuses väga-väga kinni. Nad võivad olla ka inimesed, kes teistsuguses arvamuses näevad ainult ja ainult tahet ka nende endi arvamust muuta. Ja mõnikord võivad nad tõesti olla ka sellised inimesed, kes peavadki väga õigeks, et peale jääb kindlasti nende arvamus.

Kui sellised inimesed satuvad võimu juurde, kipuvad nad arvamusvabaduse kraane kinni keerama. Mõnedel neist polegi ettekäändeid vaja, aga osadele sobib ettekäändeks väga hästi ka arvamusplatsil toimuv, kui see on häirivalt lärmakas või solvav. Sellepärast on sõnavabadusele ühtemoodi ohtlik nii poliitik, kes ei luba ajakirjanikel küsida, kui ka see poliitik, kes ei luba teistel arvata. Ja seegi poliitik, kes asjast rääkimise asemel teisest arvajast kipub rääkima.

Arutlev Kool ja Demokraatia Akadeemia õpetavad noortele, kuidas hoida sõnavabadust, sedakaudu demokraatiat, iseseisvust ja iseennast ning oma kogukonda.

Loodetavasti on need väärtused Eestis piisavalt tähtsad, et need noored suurena ei peaks tundma mõistmatust – mina oskan, aga paljud vanemaealised ei mõista vaba aruteluplatsi heas usus kasutada. See oleks kurb – aga vaadates tänast päeva, siis mitte ka võimatu.

Hoidkem, mis meil on! Eelkõige mõistkem, mis meil on ja mis sellele ohtlik võib olla. Sõnavabadus on ühiskonna tervis, vereringe ja süda. Tervist tuleb hoida, südant treenida.

Artikkel on avaldatud Postimehes: https://arvamus.postimees.ee/8377324/kersti-kaljulaid-sonadega-tuli-jube-ettevaatlik-olla-nuud-moistkem-mis-meile-tana-ohtlik-on