Jüri Kooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Markus Nahkur: Arutleva Kooli põhimõtted on mõjutanud ka minu enda mõtlemist ja suhtumist õpetamisse

Mina jõudsin Arutleva Kooli programmi eelmisel õppeaastal oma kooli arendusjuhi soovitusel. Programmi juures kõnetas mind kõige enam kriitilise ja analüütilise mõtlemise arendamine ning noortele oskuste õpetamine, kuidas väljendada enda põhjendatud seisukohti. Eriti põnev ja paljutõotav tundus mulle võimalus arendada neid oskusi juba 6. klassi õpilastega, mida ma nüüd teen valikaine „Arutlev mina“ raames.

Varasemalt ei olnud arutlemine ja argumenteerimine minu jaoks võõrad teemad, kuna mul on filosoofia taust. Kui enne olin kokku puutunud eelkõige argumendi formaalse ülesehituse ja demagoogiavõtetega, kuid vähem tõestusmaterjalide otsimisega teadusartiklitest või eksperthinnangutest, siis Arutleva Kooli programm aitas seda vaadet tasakaalustada. Pärast Arutleva Kooli metoodikate rakendamist olen täheldanud muutusi ka enda õpetamispraktikas: suunates õpilasi senisest rohkem oma arvamust põhjendama ning vastama küsimusele „miks?“, on õppetöös olulisel kohal arutelud ja kiired argumenteerimisharjutused.

Õpilaste reaktsioon arutlemise ja väitlemisega seotud tegevustele tunnis on olnud üldiselt väga positiivne. Kui esialgu oli esimeste argumentide moodustamine neile keeruline, siis aja jooksul on nende oskused selles osas märgatavalt paranenud. Näen, et õpilased harjuvad üha enam oma arvamusi põhjendama ning vastavad juba ennetavalt küsimusele „miks?“. Samuti võtavad nad aktiivsemalt osa ühistest aruteludest ning ka vaiksemad õpilased mõtlevad kaasa ja ütlevad julgemalt sõna sekka.

Eriti selgelt on mulle meelde jäänud hetked, mis puudutavad materjalide usaldusväärsuse hindamist. Paljud õpilased arvasid alguses, et ka sotsiaalmeediast, näiteks TikTokist ja Instagramist, saab alati usaldusväärset infot ning ei näinud põhjust selles kahelda. Samuti tuli ette olukordi, kus ei osatud eristada fakti ja arvamust, eriti siis, kui arvamus oli esitatud suure enesekindlusega. Just sellistes olukordades on aidanud Arutleva Kooli õppematerjalid ja mängud näitlikustada ning praktikas kogeda kriitilise mõtlemise olulisust.

Arutleva Kooli põhimõtted on mõjutanud ka minu enda mõtlemist ja suhtumist õpetamisse, nt programmi juurde kuuluvad praktilised ja sisukad mängud, mis on näidanud, et ka teistes õppeainetes on võimalik mänguliselt ühendada õppimine ja arutlemisoskuse arendamine. Siiani üheks kõige paremini toiminud tegevuseks pean mängu „Rooside sõda“, kus moodustatakse klassist kaks tiimi ning mängijad tulevad kordamööda ette, et esitada arutletava teema kohta toetav argument kiiruse peale. Õpilased lähevad mängu käigus väga hoogu ning suudavad pakkuda välja uusi ja põnevaid argumente.

Õpetajatele, kes alles alustavad Arutleva Kooli metoodika kasutamist, soovitan vaadata aastakava kriitilise pilguga üle ning kohandada seda vastavalt õpilaste vanusele, oskustasemele ja erivajadustele. Samuti julgustan mänge läbi proovima, kuna need pakuvad vaheldust teadmiste omandamisel ja aitavad õpitut praktikasse rakendada.

Oma senise kogemuse Arutleva Kooliga võtaksin kokku kolme sõnaga: arutlus, mängulisus ja mõttearendus. Arutlus on tundides kõige tavalisem suhtlusvorm – pinginaabri, grupi või kogu klassiga – ning üks parimaid viise ideede edastamiseks ja sügavamate arusaamadeni jõudmiseks. Mängulisus iseloomustab programmi mitmekesiseid ja huvitavaid mänge, mida tasub proovida iga klassiga. Mõttearendus on minu jaoks oluline, sest kursuse käigus puutuvad õpilased kokku ka seisukohtadega, millega nad ise nõus ei ole. See avardab maailmavaadet ning aitab luua mõistvust ja sallivust erinevate arvamuste suhtes.