Õpetajad Grete Silem ja Arno Värv: oma arvamuse avaldamisest üksi ei piisa, oluline on osata selgitada, miks
Oma mõtete selge väljendamine ja põhjendamine ei tule kõigile noortele ühtviisi lihtsalt. Sama oluline väljakutse on oskus hinnata kriitiliselt infot, millega noored iga päev kokku puutuvad. Hiiu Kooli õpetaja Grete Silem ja Kohtla-Järve Gümnaasiumi õpetaja Arno Värv liitusid alustava väitlusõpetaja programmiga, et saada rohkem teadmisi ja praktilisi võtteid nende oskuste arendamiseks.
Grete teekond väitlusõpetuse juurde sai alguse sellest, kui Hiiu Kool kandideeris kevadel Arutleva Kooli programmi, et arendada õpilaste eneseväljendusoskust. Koos kolleegiga, kellega nad mõlemad õpetavad sotsiaalaineid, sai Gretest 6. klasside argumenteerimisõpetuse õpetaja ning koolis avati esimest korda ka väitlusring.
Alustava väitlusõpetaja programmist loodab Grete saada eelkõige praktilisi võtteid, mida kohe oma õpilastega kasutada.
Arnot ajendas programmiga liituma esmalt tähelepanek oma õpilaste kohta. Ta märkas, et mitmel neist on keeruline oma mõtteid ja argumente veenvalt ning selgelt esitada. Sellele järgnes aga teine taipamine: õpetajana ei olnud tal enda hinnangul veel piisavalt teadmisi ja oskusi, et argumenteerimist noortele süsteemselt õpetada.
„Sealt tekkis soov, et tahaks selles ise paremaks ja kogenumaks saada,“ ütleb Arno. Oma osa oli ka õpilastel, kellel endil tekkis soov väitlemisega tegeleda.
Esimene kohtumine andis kindlust juurde
Alustava väitlusõpetaja programm toetab õpetajaid ühe õppeaasta jooksul ning valmistab ette nii neid, kes juba juhendavad väitlusringi või väitlusainet, kui ka õpetajaid, kes alles plaanivad seda teha.
Grete kirjeldab esimest kohtumist kui kogemust, mille järel langes justkui kivi õlgadelt.
„Väike kogukond õpetajaid, kes on täpselt samal teekonnal, annab kogemusele palju juurde,“ ütleb ta.
Eriti väärtuslik oli võimalus rääkida nii õnnestumistest kui ka ebaõnnestumistest ning kuulda nõuandeid õpetajatelt, kes olid oma töös juba sammu võrra kaugemale jõudnud. Samuti jäid Gretele meelde praktilised harjutused, kus õpetajad astusid ise õpilase rolli ning koostasid argumente nii iseseisvalt kui ka rühmas.
„Need on kindlasti harjutused, mida plaanin ka ise oma õpilastega teha.“
Arno jaoks kinnitas esimene kohtumine juba varem õpitut ning andis eelkõige juurde enesekindlust, et argumenteerimisharjutusi oma õpilastega rohkem kasutada.
Miks? on üks olulisemaid küsimusi
Mõlemad õpetajad näevad oma igapäevatöös, et noortel on argumenteerimis- ja kriitilise mõtlemise oskustes veel arenguruumi.
Grete kogemuse järgi on õpilased üldiselt julged oma arvamust avaldama ja selle eest seisma. Hoopis keerulisem on järgmine samm: oma seisukoha põhjendamine.
See paistab välja näiteks kirjalikes töödes, kus õpetajal võib vahel olla keeruline õpilase mõttekäiku jälgida või tema loogikast aru saada. Suulises vestluses saab õpetaja noort seevastu kohe edasi suunata.
Selleks kasutab Grete üht väga lihtsat küsimust: „Miks?“
„Mulle meeldib sageli õpilasi miks-küsimusega „kiusata“, selleks et nad väljendaksid oma mõtteid arusaadavamalt ja ehk leiaksid ka ise oma peas seose selle vahel, miks ma siis ikkagi niimoodi arvan või miks mingi asi on just nii, nagu see on,“ selgitab ta.
Arno märkab teistsugust, kuid sellega seotud probleemi eriti siis, kui õpilastel tuleb mõne teema kohta ettekanne teha. Allikaid hiljem üle vaadates võib selguda, et kasutatud on esimesi ettejuhtuvaid veebilehti ning sealt leitud info on pikemalt kaalumata üle võetud.
Oma arvamuse väljendamisel võib aga takistuseks saada hoopis kartus eksida.
„Oma arvamuse avaldamise juures ollakse pigem vait,“ ütleb Arno.
Argumenteerimine aitab ka iseenda mõtetest aru saada
Grete peab argumenteerimis- ja arutlemisoskust üheks neist oskustest, mille puhul ei peaks õpilane küsima, milleks seda päriselus vaja läheb.
Selge eneseväljendus aitab vähendada arusaamatusi suhtlemisel, kriitiline mõtlemine võimaldab hinnata info usaldusväärsust ning oma seisukoha põhjendamise oskus tuleb kasuks nii teistes õppeainetes kui ka väljaspool kooli.
Eriti oluline on see Grete sõnul tänapäevases infokeskkonnas, sest noored puutuvad iga päev kokku tohutu hulga infoga ning selles orienteerumine nõuab eraldi oskusi.
Arno toob esile veel ühe argumenteerimise väärtuse: enne teistele millegi selgitamist tuleb inimesel sageli kõigepealt iseenda mõtetest aru saada.
„Argumenteerimine aitab meil ka enda mõtteid selgemaks saada. Mida me päriselt tahame öelda ja miks me tahame seda öelda,“ ütleb ta.
See võiks tema sõnul aidata vähendada olukordi, kus inimene ütleb kõigepealt midagi välja ja alles hiljem mõtleb, mida ta tegelikult ütles. Samuti näeb Arno argumenteerimisoskuses tuge pingeliste suhtlusolukordade ja konfliktidega rahulikumalt toime tulemiseks.
Õpetaja loob tingimused, mõtlema peab õpilane ise
Õpetaja rolli näevad Grete ja Arno üsna sarnaselt: õpetaja ei peaks andma õpilasele valmis vastuseid, vaid aitama tal ise oma mõteteni jõuda.
Grete jaoks on õpetaja eelkõige suunaja ja arutelukultuuri kujundaja. Tema ülesanne on aidata õpilasel oma mõttest aru saada ja seda selgelt väljendada. Selleks sobivad suunavad küsimused.
„Miks ma nii arvan? Miks see on minu meelest loogiline? Miks peaks keegi teine minuga nõustuma? Miks, miks, miks?“ loetleb Grete.
Kõige selle eelduseks on aga turvaline keskkond, kus õpilane julgeb oma mõtte välja öelda, seda põhjendada ning vajadusel ka eksida.
Arno kirjeldab õpetajat mentori või abistajana. Õpetaja saab anda õpilasele struktuurid, tööriistad ja soovitused, kuid mõtlemist tema eest ära teha ei saa.
„Õpilased peavad ise tahtma mõelda,“ võtab ta kokku.
Ka õpetaja enda õppimine ei saa Grete sõnul kunagi päriselt valmis. Üks tema eesmärke alustava väitlusõpetaja programmis on areneda ise paremaks argumenteerijaks ja selgemaks eneseväljendajaks.
Sest oskus oma mõtet sõnastada, seda põhjendada ja teise inimese mõttekäiku päriselt kuulata ei ole vajalik ainult väitlustunnis. See on oskus, mida läheb vaja kogu elu.