OTSE POSTIMEHEST ⟩ Rita Juhanson: mõnikord ei saa õpilased lihtsalt aru, mida õpetaja neilt nõuab
Tallinna Õismäe Vene Lütseumi direktori Rita Juhansoni sõnul on vaja, et õpilased mitte ainult ei omandaks teadmisi, vaid ka analüüsiksid neid. Kui õpilased ei saa aru, mida õpetaja neilt nõuab, siis tulebki seda koos arutada.
Meil on nüüd teine kooliaasta, kus osad lapsed õpivad ka venekeelsetes koolides ainult eesti keeles. Praegu on kooli registreerimise aeg, kas nüüd tulevad juba kõik lapsed, sõltumata kodusest keelest, ka teie kooli?
Praegu pole veel eestlased julgenud Tallinna Õismäe Vene Lütseumi tulla, aga nad võivad tulla ja me loodame ja ootame, et nad tulevad.
Teie kool kasutab Arutleva Kooli metoodikat ja te osalete Arutleva Kooli programmis, kas seda saab ka keeletunnis kasutada?
Ikka saab. Arutleda saab esimesest klassist kuni kaheteistkümnenda klassini. Meie koolis on kõige olulisem koolikultuur. Koolikultuur algab sellest, et meil on kogum väärtusi, hoiakuid ja tavasid ning sellest, kuidas õpetaja ja õpilane omavahel suhtlevad ning kuidas nad koos õpivad. Kui õpetaja julgustab, innustab, kaasab ja toetab, siis on ainult edasiminek. Õpilasel silmad säravad ja ta tahab õppida.
Kui palju peab õpetaja ise õppima seda, kuidas sellises arutlevas stiilis õpetada?
Meil on vedanud, kuna oleme juba teist aastat Arutleva Kooli programmis. Üks põhjuseid, miks me sinna läksime, oli see, et me nägime, et õpilased küll õpivad, aga nad ei õpi mõtestatult. On vaja, et õpilane õpiks, saaks teadmisi ja analüüsiks ning põhjendaks, miks seda vaja on. Mõnikord tulevad õpilased minu juurde ja ütlevad, et õpetaja norib mu kallal. Siis ma mõistsingi, et õpilased lihtsalt ei saa aru, mida õpetaja neilt nõuab ja see tuleb lahti rääkida. Tuleb arutleda koos õpilastega, miks õpetaja seda nõuab ja miks ta seda tahab. See teeb elu lihtsamaks nii suhtluse kohapealt kui ka teadmiste kohapealt.
Mõne õpetaja jaoks võib olla päris raske, olla tunnis õpilasele võrdne partner. Sageli arvatakse, et mina olen õpetaja ja mulle jääb viimane sõna.
Ma arvan, et see on nüüd on juba lihtsam. Ka õpetajad saavad nüüd juba aru, et igaüks meist võib eksida ja meie peame julgustama õpilasi argumenteerima ning katsetama. Julgustama ka eksima, sest igaüks meist eksib. Eksib õpilane ja eksib ka õpetaja.
Teie koolis ei õpi kõik õpilased veel kõiki aineid eesti keeles, kas õpetajad lubavad selle arutlemise käigus minna neil üle ka vene keelele või suudavad kõik oma arvamuse eesti keeles välja öelda, eriti nooremates klassides?
Esimeste klasside õpilastega, kes õpivad eesti keeles, pole mingit muret, nemad räägivad julgelt. Nendel, kes on kolm aastat õppinud vene keeles ja nüüd hakkavad neljandas klassis eesti keeles õppima, on natuke raske. Nii neljandas kui viiendas klassis algab eesti kirjandus, see on pisut raske, aga pole hullu, küll me hakkama saame.
Kas koolis on kerge panna lapsi omavahel eesti keelt rääkima, kui nende kodukeel on vene keel?
See oleneb õpetajast. Kui on eestikeelne õpetaja, siis on lihtsam, kui õpetaja on venekeelne, siis on keerulisem. Noored venekeelsed õpetajad räägivad omavahel eesti keeles. Mul on juba tunne, et nendel ongi vist lihtsam rääkida eesti keeles kui vene keeles, kuna nad on lõpetanud ülikooli Eestis.
Õpilane tunneb ennast turvalisemalt ikkagi vene õpetajaga, kuigi õpetaja räägib tunnis ainult eesti keelt. Kui ta läheb vahetundi, siis on tal ikkagi turvalisem rääkida sõpradega vene keeles. Kui tal on aga eestikeelne õpetaja, siis õpetaja räägib eesti keeles nii vahetunnis kui tunni ajal, sööklas, õues, igal pool ja õpilane hakkab ka aru saama, et lihtsam on juba eesti keelele üle minna. See aga kehtib pigem esimene ja teise klassi puhul. Nendel on lihtsam kui neljandate ja viiendate klasside õpilastel.
Kuidas vanemad sellesse kõigesse suhtuvad, sest vanemad on ju kooli puhul üks hästi oluline komponent?
Mulle tundub, et vanemad mõtlevad üle. Mina ütlen alati, et koolis on kaks ohtu: ülemäära juhitud kool ja alajuhitud kool. Peab olema kesktee ja sama on ka lapsevanemaga. Laps tunneb ennast koolis turvaliselt, aga lapsevanemale tundub ikka, et see ei ole võimalik. Muidugi pean ma tunnistama, et lapsevanema õlul ongi tunduvalt rohkem koostööd võrreldes varasema ajaga. Ta ikkagi peab last aitama.
Kuidas vanemad arutlevasse kooli metoodikasse suhtuvad, vanem põlvkond on ju harjunud niimoodi, et õpetaja räägib ja lapsed kuulavad.
Ma arvan, et nad mõistavad ja me rakendame seda ju juba eelkoolis. Põhjus, miks me üldse liitusime selle programmiga, oligi see, et meile tundus, et õpilane tahab mugavustsoonis olla. Ta tahab lihtsalt vastata, ilma arutlemata, diskuteerimata ja põhjendamata ning analüüsimata. Aga nüüd on see hetk kätte tulnud, kus sa pead hakkama analüüsima, põhjendama ja seda kõike suuliselt või kirjalikult. Samas pole midagi hullu, gümnaasiumiõpilased ütlevad juba meie õpetajatele, et ma tean, see on see arutlev kool.
Kui palju õpilased kooliasjades kaasa saavad rääkida?
Meil on ikkagi õpilasesindus. Väga tihti tuleb õpilasesindus minu juurde rääkima, et midagi ei sobi. Mina küsin siis alati, et millised on teie ettepanekud. Mõtleme siis nii ja naa ning arutleme selle üle. Ma lasen neil mõnikord ka ämbrisse astuda, sest vigadest õpitakse kõige paremini.
Kui keeruline on olla juht üleminekukoolis, sellises kakskeelses koolis, te võiksite ju juhtida hoopis eestikeelset kooli, kus tõenäoliselt ei ole neid probleeme, millega teie silmitsi seisate?
Ma ei ole päris nõus. Mulle millegipärast tundub, et eestikeelne kool on suuremate väljakutsete ees kui üleminekukool. Üleminekukoolis on kõik ühel tasemel, aga eestikeelses koolis on Eesti lapsed, erivajadustega lapsed, andekad Eesti lapsed, pagulased, andekad pagulased, vähem andekad pagulased ja mujalt tulnud venekeelsed lapsed. Seal klassiruumis on niivõrd suur virvarr võrreldes üleminekukooliga.
Kus te näete täna ikkagi selliseid murekohti, mille puhul isegi teie, väga kompetentse direktorina ütlete, et ei oska seda lahendada?
Mul oli eelmisel aastal väga suur murekoht. Pidin lõpetama töösuhe kolme tuntud ja tunnustatud matemaatikaõpetajaga. Kõik olid pensionieas ja neil puudus B2 eesti keele tase. Meil on juba aastaid koolis nii õppenõukogu kui töökoosolekud eesti keeles. Nendel kinnitati B1 tase, et nad oskavad rääkida B2 tasemele. Nüüd on need kinnitused kõik annulleeritud ja tuleb minna eksamile. Minu pensionärist õpetajad ütlesid, et meie küll enam ei lähe, meie aeg hakkab otsa saama. Nii et ma vabastasin kolm matemaatikaõpetajat ja uusi ma asemele ei leidnud. Siit tulebki see, et miks on Eesti hariduses ebavõrdsus. Need kes saavad, käivad nende pensionäride juures eratunde võtmas ja need kes ei saa, püüavad ise pusida.
Foto: Tairo Lutter / Postimees
Artikkel on avaldatud Postimehes: https://tv.postimees.ee/8424226/otse-postimehest-rita-juhanson-monikord-ei-saa-opilased-lihtsalt-aru-mida-opetaja-neilt-nouab?gallery=367212&image=17484673